Mulle meeldib mõelda keelest kui teooriast selle kohta, milliseid hääli suhtlemisel tehakse ja kuidas neid mõistetakse. Siit järeldub minu jaoks neli huvitavat teemat.

Keele olemus

Keeleline suhtlus on üllatavalt töökindel. Ühest küljest õpime keelt kogu elu, kusjuures lapsena väga kiiresti, mis tähendab et suhtlejate keelemudelid on vältimatult erinevad. Teisest küljest on keeles sõnu palju vähem kui nendega tähistatavaid nähtusi. Selline muutlik ja ebatäpne süsteem ei tohiks kuidagi töötada – aga näe töötab, mõnikord täitsa mõistame üksteist. Kuidas on see võimalik?

Keele uurimine

Keeles on olemas seaduspärasused ehk normid, näiteks et sagedasemad sõnad on enamasti lühemad, et sõnad “koju” ja “tulema” esinevad tihti koos, või et omastav kääne sõnast “lammas” on pigem “lamba” kui “lammase”. Need on seaduspärasused nagu igal teiselgi alal, näiteks füüsikas, et õunad kukuvad puu otsast alla. Neid on võimalik mõõta ja statistiliste või masinõppe meetodite abil modelleerida.

Keelereeglid

Kuna erinevalt õuntest suudavad inimesed oma käitumist mingil määral ka teadlikult juhtida, on lisaks koostatud rida kokkuleppelisi reegleid ehk norminguid. Näiteks et kirjas paneme sõnade vahele tühikud, et lauset alustame suure tähega, või et “efekt” kirjutame ühe f-iga. Reegleid on mõtet tunda, nagu ka ohtraid erandeid, näiteks et millal lause siiski ei alga suure tähega. Lisaks, kuna reeglid on inimeste tehtud ja inimesed neid ka aeg-ajalt muudavad, on sageli võimalik nende teemal läbi rääkida.

Keeletarkvara

Tegelen praegu (2017-2020) EKI uue sõnastikusüsteemi Ekilex arendamisega. Koos tellijaga mõtleme välja ja katsetame täiesti uusi lahendusi, eesmärgiga koostada veel paremaid sõnastikke ja terminibaase, minimeerides sealjuures käsitöö hulka. Mõnel neist lahendustest on üsna võrdselt poolt- ja vastuargumente, mis tekitab soovi tehtud valikuid põhjendada.

Arvi Tavast